Eesti mõisad: kus kohtuvad ajalugu, arhitektuur ja identiteet

Eesti mõisad ei ole pelgalt kaunid hooned või romantilised jalutuskohad, need on sügavalt juurdunud meie ajalukku, kultuuri ja maastikku. Samas on nende olemasolu kahetine: mõisate hiilgus rajati ajastul, mil Eesti maarahva elu oli seotud allutamise ja ebaõiglusega. Nii pakuvad mõisad korraga nii esteetilist naudingut kui ka võimalust mõtiskleda ajaloo keerukate kihtide üle.

Sajandite vältel kujundasid mõisad elu kogu Eestimaal: nad olid haldusüksused, majandusmootorid, arhitektuursed maamärgid ning paljuski ka kultuurilise ja sotsiaalse elu keskused. Alates keskaegadest kuni 20. sajandi alguseni oli suur osa Eestimaa territooriumist jagatud mõisateks. Mõis ei tähendanud vaid üht hoonet, vaid tervet kompleksi kuhu kuulus peahoone, kõrvalhooned, park, tiigid, põllumaad ja külad. Mõisnik oli oma valdustes mitte ainult maaomanik, vaid ka tööandja, haldaja ja otsustaja. Talupojad töötasid mõisas, maksid koormisi ning olid tihedalt seotud mõisa elu ja rütmiga. Mõisa kaudu kujunes välja kohalik infrastruktuur, rajati teid, sildu, veskeid ja koolimaju.

Mõisad olid ka tehnoloogia ja uuenduste keskused. Mitmed mõisad asutasid viinakööke, tekstiilivabrikuid, klaasitööstusi ja muid ettevõtteid. Näiteks Järvakandi klaasivabrik või Joala tekstiilitehas olid oma aja suured tööstuskeskused, mis andsid tööd sadadele inimestele ja panid aluse kohalike kogukondade tekkimisele.

Kuid mõisate ajalugu ei ole vaid edulugu. Need olid ka koloniaalse korrastuse osad, kus võõrvõim kehastas end kohaliku elu keskmes. Paljudele eestlastele tähendas mõis alistamist ja sõltuvust – sümbolit ebaõiglusest, mida rahvuslik ärkamine ja hilisem nõukogude ideoloogia mõlemad erineval viisil rõhutasid. Tänapäeval otsitakse mõisates taas tasakaalu – nähakse neid ühtaegu kui kultuuripärandit, esteetilist paigamälu ning ajaloolist tunnistust keerulisest minevikust.

1919. aasta maareform muutis kõik. Mõisad võõrandati mõisnikelt ja jagati maana talupoegadele. Paljud mõisahooned anti üle koolideks, rahvamajadeks ja muuks avalikuks otstarbeks. See oli ainulaadne lähenemine, mida kohtab vähestes riikides: Eestis ja Lätis said mõisatest justkui rahvamõisad, osa rahva elust, mitte ainult aadli privileeg.

Tänapäeval on mõisad meie kultuuripärandi lahutamatu osa. Paljusid neist on taastatud muuseumideks, hotellideks või konverentsikeskusteks, kuid paljud seisavad veel avastamata. Mõisad pakuvad erakordset võimalust rännata ajas tagasi, mõelda elu üle enne ja nüüd ning tunnetada paiku, kus sajandeid kestnud lood kohtuvad tänase päevaga. Mõisate ilu, võimsus ja ajalugu ei jäta kedagi külmaks – olgu see Palmse uhke klassitsism, Alatskivi romantiline loss või hoopis mõni väiksem, metsade vahel peidus olev mõis, mis jutustab lugu unustatud aegadest.

Just mõisates kohtub esteetika ajalooga ja ränduril avaneb võimalus olla selle keeruka, kuid väärtusliku kohtumise tunnistajaks.

Pilt: Hans Markus Antson/Visit Estonia

Anija mõis – Ajalugu, elegants ja elamused Tallinna külje all

Anija mõis on üks paremini säilinud ja külastajasõbralikumaid mõisakomplekse Eestis, mille juured ulatuvad 15. sajandisse. Esmakordselt mainitud 1482. aastal, peidab see endas nii keskaegse vasallilinnuse jäänuseid kui ka hilisbarokse härrastemaja suursugusust. Sajandite vältel on mõis kuulunud mitmetele aadliperekondadele ning olnud tunnistajaks Eesti keerukale ajaloole.

Tänapäeval on Anija mõis rohkem kui lihtsalt arhitektuuripärl,  see on elamuskeskus, kus ajalooline pärand kohtub kaasaegsete tegevustega. 2019–2020 toimunud põhjaliku restaureerimise tulemusena on mõis saanud uue hingamise: peahoone võlub oma autentsuse ja ajastu detailidega, ait-sündmuskeskus pakub ruume erilisteks sündmusteks ning mõisapark kutsub avastama “Meelte ja kogemuste teed”.

Külastajaid ootab püsiekspositsioon „Mõisa aja lugu“, kus Anija mõisa lugu räägitakse läbi ajalooliste tegelaste silmade. Lastele on eraldi mängunurk, täiskasvanutele käsitöökamber ja kõigile mõnusa atmosfääriga Mõisakohwik, kus Eesti ja Itaalia maitsed loovad nauditava koosluse.

Tallinnast vaid 30 minuti kaugusel asuv Anija mõis pakub sisukat ajaviidet kogu perele, olgu see hariv ekskursioon, loominguline töötuba, rahulik jalutuskäik pargis või meeldejääv üritus. Anija on koht, kus aeg aeglustub ja ajalugu ärkab ellu.

Pilt: Rivo Veber/Visit Estonia

Kuremaa loss – Neoklassitsistlik elegants veepiiri ääres

Kuremaa mõis on ehe näide 19. sajandi neoklassitsistlikust arhitektuurist, mille projekteeris Tartu arhitekt E. J. Strauss. Aastatel 1837–1843 valminud härrastemaja peegeldab oma sümmeetriliste fassaadide, klassikaliste sammaste ja harmooniliste proportsioonidega ajatu aristokraatlikku elegantsi. Mõisa rajajaks oli von Oettingenide perekond, kelle elustiili ja maitset kannavad edasi mõisa saalid ning hoone esinduslikkus.

Pärast 1919. aasta riigistamist leidis mõisahäärber pikaajalise kasutuse Kuremaa Põllumajandustehnikumina (1921–2005). Täna on lossi ruumid muutunud multifunktsionaalseks keskkonnaks, kus korraldatakse konverentse, kultuuri- ja privaatüritusi. Külastajatele on avatud ka muuseumituba, mis tutvustab nii mõisa ajalugu kui ka pikaajalise põllumajanduskooli tegevust.

Mõisa juurde kuuluv suur ja liigirikas park kulgeb kergelt järve suunas, pakkudes rahulikke jalutuskäike ning võimalust nautida hommikupäikest. Kuremaa järv lisab paigale omapärast ilu ja rahu, muutes mõisa koos pargiga kauni looduse ja arhitektuuri harmooniliseks sümbioosiks. Läheduses asuvad Kuremaa Veski, spordi- ja heaolukeskus ning terviserajad, mis täiendavad piirkonna mitmekesist vaba aja veetmise võimaluste valikut.

Pilt: Tatiana Metsala/Visit Estonia

Mooste mõis – Ajalugu, mis elab tänapäevas

Mooste mõisa ajalugu ulatub 16. sajandisse, kui Poola kuningas läänistas selle ala Võnnu kohtunikule Wilhelm Sturtzile. Sajandite jooksul on mõis kuulunud mitmetele omanikele, kuid oma tänase ilme sai ta 20. sajandi alguses von Nolckenite juhtimisel. Eduard von Nolcken, kelle perekonnale kuulus tollal üle 15 mõisa, alustas 1905. aastal ulatuslikke ehitustöid Mooste järve kaldal – ajastul, mil paljud mõisad mujal põletati. Kümne aastaga rajati 23 hoonet, millest 20 on säilinud ja kasutuses.

Mooste on üks nooremaid mõisakomplekse Eestis ning paistab silma oma suurejooneliste kõrvalhoonete, maakivimüüri ja unikaalsete detailide poolest. Peahoone valmis 1909. aastal arhitekt August Reinbergi projekti järgi ning esindab heimatstiili.

Pärast 1919. aasta võõrandamist tegutses mõisas kool ja riigimõis, hiljem sovhoos. 1990ndatel müüdi mõis Soome investoritele, kes hooneid ei hooldanud. Alles 2000ndate alguses, tänu Mooste valla eestvedamisele ja Euroopa toetustele, algas mõisakompleksi põhjalik renoveerimine.

Täna on Mooste mõis elav kultuuri- ja kogukonnakeskus. Endisesse karjalauta on rajatud kontserdisaal Folgikoda, kus toimub igal kevadel rahvamuusikafestival Moisekatsi Eluhelü. Mõisakompleksis tegutsevad ka Linakoja külalistemaja, rahvamuusikakool, Viinavabriku hotell ja restoran, käsitöökojad ning tervisekeskus. Iga hoone on saanud uue, sisuka elu.

Mooste mõis on ehe näide sellest, kuidas ajaloopärand võib uues võtmes särada – olles korraga nii kultuuripesa, kogukonna süda kui turismi sihtkoht.

Pilt: Priidu Saart/Visit Estonia

Palmse mõis – Ajalugu ja pärand Lääne-Virumaal

Palmse mõis on üks Eesti ajaloo rikkalikuma taustaga mõisakomplekse, mille juured ulatuvad 13. sajandisse, mil see kuulus kloostrile. Aja jooksul on Palmset valitsenud erinevad mõisnikud, sealhulgas perekond Metztacken ja pikalt von der Pahlenid, kelle ajal kujunes mõis tõeliseks barokkansambliks.

Mõisa arengut on mõjutanud mitmed suured sündmused nagu Liivi sõda, Põhjasõda ja Suur Näljahäda, kuid vaatamata sellele on Palmse säilitanud oma tähtsuse nii põllumajanduse, viinatööstuse kui ka tellisetööstuse keskpunktina. 18. ja 19. sajandil oli mõis tuntud oma viinaköökide, tallide ja tellisevabrikute poolest, mis lisasid tulu ja tööhõivet.

Pärast maareformi 1923. aastal ja 20. sajandi keerulisi sündmusi läbis Palmse mõis mitmeid kasutusvorme – Kaitseliidu baasi, pioneerilaagri ja lõpuks rahvuspargi sümboli rolli. 1970. aastatel alanud taastamistööd on muutnud Palmse mõisa üheks parimalt säilinud ja külastajasõbralikumaks mõisaks Eestis.

Täna kuulub Palmse mõisaansambel Sihtasutusele Virumaa Muuseumid ning pakub ainulaadset võimalust tutvuda ajaloo, arhitektuuri ja kultuuriga paigas, mis peegeldab sajandite vältel toimunud muutusi ja mõisahärra eluolu.

Pilt: Priidu Saart/Visit Estonia

Pädaste mõis – Ajalugu, väärikus ja kaasaegne luksus Muhu südames

Pädaste mõisa lugu ulatub 14. sajandisse, mil hakati rajama seda kaunist kompleks Muhu saare lõunarannikule. Esimesed kirjalikud teated pärinevad aastast 1566, kui Taani kuningas Fredrik II andis mõisa von Knorr’ide perekonnale teenete eest krooni ees. Mõis kujunes peagi oluliseks põllumajanduskeskuseks ning piirkonna elujõuliseks südamikuks.

Nõukogude ajal kasutati mõisa sõjaväe, kalakasvatuse ja hooldekoduna, kuni see 1980ndateks täielikult hääbus. 1996. aastal algas uus peatükk – uued omanikud võtsid eesmärgiks taastada mõis oma endises hiilguses ja muuta see Baltimaade elegantseimaks luksushotelliks. Täna on Pädaste mõis tuntud kui rahvusvaheliselt hinnatud sihtkoht, kus ajalooline pärand kohtub modernse mugavuse ja rahuliku luksusega.

Pilt: Anna Svetlichnaia/Visit Estonia

Sangaste mõis – Ajalugu ja väärikus läbi sajandite

Sangaste mõisa lugu algab 13. sajandist, mil piirkonda tunti nime all Toyvel (rahvasuus Tõhala). Mõisana on Sangastet mainitud esmakordselt 1287. aastal. Sajandite jooksul on see olnud Tartu piiskopi suveresidents, Poola kuningamõis ja hiljem Rootsi võimu all oluline valdus, millele liideti lausa kaheksa ümberkaudset mõisat.

18. sajandil läks mõis tuntud Bergide suguvõsa valdusesse. Just Sangastes sündis ja kasvas kindralfeldmarssal Friedrich Wilhelm Rembert von Berg, kes oli üks Vene tsaaririigi kõrgemaid väejuhte. Tema juhtimisel sai Sangaste mõisast uuendusmeelne põllumajanduskeskus – siin asus Eesti esimene viljapeksumasin ja auto.

Pärast Esimest maailmasõda ja maareformi mõisa hiilgus taandus. Teise maailmasõja ajal jäi loss peremeheta ja rüüstati. Hiljem kasutati seda puhkemajana ja pioneerilaagrina. Täna on Sangaste loss taas kogukonna uhkus, taastatud ja avatud külalistele. Lossi saab külastada üksi, perega, sõprade või suurema grupiga. Mõisa territooriumil saab uudistada lossi, ringtalli, meiereid, talli, aita, veetorni ja lossi taga asuvat dendroparki. Hetkel on avatud külastamiseks eeskätt loss ise.

Lossi sisemus pakub elamusi: gooti stiilis fuajee, esinduslikud peosaalid, inglise stiilis jahisaal, endine raamatukogu ja Rukkituba, kus saab tutvuda mõisahärra Friedrich Georg Magnus von Bergi elulooga ning tema panusega rukkikasvatusse. Kolmanda korruse kaudu pääseb ka lossi tornivaatele. Sangaste loss on kaunis paik pulmadeks ja erilisteks sündmusteks – ajalugu ja arhitektuur loovad unustamatu atmosfääri.

Pilt: Priidu Saart/Visit Estonia

Vihula mõis – Üle 800 aasta aadellugu

Varaseim teadaolev kirjalik allikas, mis mainib Vihulat pärineb aastast 1501 ning näitab, et omanikuks oli Taani baron Hans von Lode. Kuid mõisa ajalugu ulatub tõenäoliselt juba 12. sajandi lõpuni. Eesti rüütelkonna arhiivis säilib 16. sajandi dokument, mis kinnitab, et Taani rüütel Odvard von Lode, von Lode perekonna esiisa, osales kuningas Canute VI-ga ristisõjas paganate vastu 1197. aastal. Oma teenete eest Taani kroonile sai ta suurte maade valduse Põhja-Eestis, ilmselt ka Vihula ümbruse, kus ta mõisa rajas. See teeb Vihulast ühe Eesti vanima mõisa, mille juured ulatuvad üle 800 aasta taha.

Aastast 1531 kuulus Vihula Weckebrodi perekonnale ning 1605. aastal pärandus mõis Britale, kes abiellus Melchior von Helffreichiga. Von Helffreichide perekond, pärit Württenbergist, valitses mõisa üle enam kui kaks sajandit. Suure Põhjasõja ajal 1703. aastal hävis mõis peaaegu täielikult, kuid vanim säilinud hoone on Tagamõis ehk Tagahoone, mis ehitati 18. sajandi teisel poolel ja oli tolle aja ainus kiviehitis.

Pärast Esimest maailmasõda riigistati Vihula mõis ning mõisast sai riigimaa. Von Schuberti perekond jäi mõisa territooriumile kuni 1939. aastani, mil nad lahkusid Eestist.

Aastatel 2008–2012 läbis mõis täieliku restaureerimise, mille eesmärk oli säilitada ajalooline pärand, kaitsta loodust ning anda hoonetele kaasaegne funktsionaalsus. Täna on Vihula 4-tärni Superior klassi hotell, mis pälvis maineka tiitli “Euroopa ajalooline hotell 2020” Euroopa Hotellide Auhindade galal, tunnustades selle silmapaistvat kultuurilist väärtust ja kvaliteetset külalislahkust.

Tagasi esilehele